Wednesday, July 27, 2011

ERC 2011 Läti

Võiks ju kah midagi kirja panna selle "toreda" võistluse kohta. :D
Muust saate lugeda siit, ma üritan lühidalt meie seiklusest kirjutada.

Kott tuli rängalt asju täis toppida, sest võistluskeskust enne ööd me sisse ei planeerinud, kuna ei näinud sobivat varianti. Kaarti uurides jõudsime ühisele järeldusele, et lääne osa jätame puutumata. Seal olid küll kõik suuremad punktid, aga maastik oli ka raskem. Üritasime võimalikult palju sisseplaneerida tee etappe. 

Stardipauk antud( kuigi mingit pauku ei kuulnud?) panid paljud räigelt uhama, päris kõvad mehed. Stardist suundusime punkti nr 24. Hoidsime ühtlast tempot, liikusime ilusasti. Punktidega eriti probleeme ei tekkinud. Siis tuli raskem etapp 97-100. Poole etapi peal läks rada kaheks, ühte rada kaardil polnud, läksime suuna ja kõhutunde järgi mõnusasse maharaiutud lepa või misiganes võsasse. Natuke tuiasime seal, hakkasime sood ületama, läksin esimesena ja astusin põlvini mudasse kinni, omal jõul välja ei saanud. Lõpuks saime punkti ka kätte. Sellele järgnes võistluse kõige rõvedam etapp... roheline viirutus oli rõve, kuidagi ületasime selle ja kui raiesmikule jõudsime, jätkus rõvedus. Hein oli kõrge ja me ei näinud kuhu astusime, ebatasasusi oli palju. Lõpuks jõudsime päästva teeni. 92-45 pani mõtlema kas minna paremalt teed mööda täiesti ringi või otse. Läksime otse. Ei teagi kumb kiirem oleks olnud. Heinamaa oli ikka tõeline kloaak- nõges, ohakas ja kõike muud. 62-st  läksime joogipunkti, esimene päästev joogipunkt, kuna mõlemal oli vesi otsas. Ja siis hakkas pihta. Vaatasime seda punkti 90 , kuidagi ei tahtnud tee pealt otseks lõigata. Suhteliselt lihtsameelselt jätsimegi   punkti oma planeeringust välja. Tagantjärgi vaadates oleks võinud teha valiku 85-90-78-93. Joogipunkt ja punkt 27 ei oleks olnud nii vajalikud, me oleks nende asemel saanud juba 16 lisapunkti, ning järgmine joogipunkt polnud ka kaugel. Järgmine suurem viga tuli sisse punktiga nr 90, need kraavid mis seal olemas olid, olid vist õigesti, aga sealt lihtsalt puudusid osad kraavid, nii ka arusaamatus seal. Õnneks olime punkti piirkonnas koos ühe Eesti tiimiga, kambapeale saime puntki kätte. Edasi läks kõik hästi. Öö lähenes.

Lambid panime pähe 57-94 vahel. Kui mu mälu mind ei peta, siis jooksmise lõpetasime 94-37 vahel. Edasi lihtsalt kannatasime. Oi see oli pikk kannatamine. Öösel ilmnes mul ka probleeme kõhuga, ei tea millest see tingitud oli. Kiirus langes öösel oluliselt, kõndimine muutus üha veavalisemaks. Punkt 99 oli meil algul sisse planeeritud, aga ühisel meelel jätsime selle välja, kuna öösel mineka sinna punkti oleks olnud saatuslik, ma arvan. Üleüldse, rajal kõige tihedamini kastatud sõnad olid- ma loodan, arvatavasti ja peaks olema. Kaasaarvatud ropud sõnad. Etapp 72-65. Jõhker etapp pimedas minna. Tuli jälgida suunda, olin lohakas ja lõpuks ei saanudki enam aru kus olin. Töllerdasime seal natuke, siis üritasime paika saada, kraavi juures saimegi, aga enam ei olnud motivatsiooni puntki poole liikuda- jätsime punkti ära. Tagantjärgi jällegi lollus... Sama situatsioon punktiga 53,  mitte midagi ei saanud enam aru pärast mäest alla laskumist, kraave ei leidnud, ei osanud mitte üheski suunas liikuda, ainult tagasi suunas. Ja jälle jätsime punkti ära. Edasi  liikusime lihtsalt tuimalt. Enne Võistluskeskust panime ülemise ringi paika. Esialgset plaani vältisime 23-58-42-79-54-59-56-31-81-49. Me oleks sellele ringile ilmselt ära surnud. Õnneks oli ülemine osa paremini läbitav.  Tegime oma ülemise osa ära ja tulime 2h enne ära. Midagi polnud teha lihtsalt. Keha oli tuim, me ei liikunud enam üldse, jalad tahtsid otsast ära kukkuda, kannad olid nii valusad.

Järeldused: Meil olid kõik eeldused see kuld ära võtta isegi selle 22 tunniga, aga keerasime ise asja nässu.
1) see lõuna poolne planeering, et 90 , 78 välja jätsime ja otsustasime 27 kasuks
2) 2 järjestikust viga öö lõpuosas ning sellega kaasnes nende punktide vahelejätmine
3)kui jalad oleks mitte läbivettinud ja kortsu tõmmanud, oleks rohkem jõudnud, sest kõndida meile ei meeldinud, tahtnuks joosta.

1) ja 3) saab veel andeks anda, aga oleks see 2) väljatoodud punkt olemata olnud... aga oleksid siin ei maksa ja midagi pole teha. Pettumus oli tegelikult mõlemal suur aga tulime vähemalt medalile. Meele teeb rõõmsaks ka tõsiasi, et meie esimene rogain läks paremini kui Ainil, Priidul ja Tõnisel. Või noh, mis siin rõõmustada, me oleme tugevamad lihtsalt :)

Üldiselt see maastik mulle ei meeldinud, tõeline kloaak oli. Otsisin ainult lohasi kus oleks hea liikuda.
Endal tekkis 1 vill kanna peale + mõned ära hõõrutud kohad hüppeliigese ümbruses ja varvaste all, niiet mitte kõige hullem. 1 positiivne külg oli sel võistles ka, sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks ja tean millega tulevikus arvestada.


Liikumistee
Varahommikul

Lõppfaas. Kannatamine

Enne starti
hoopis 2.koht, poodiumi paigutuse järgi isegi õige sel hetkel!

No comments:

Post a Comment